Patsientide mõtisklused psühhoteraapia käigus.
Pideva isiksuse arengu tagab sisevaatlus. Allolevad 35 küsimust annavad sulle võimaluse oma elu üle vastutus võtta. „Visioon on ainult siis selge kui sa vaatad omaenda südamesse. See, kes vaatab välja, näeb und. See, kes vaatab sisse, ärkab.“ – Carl Jung.
Tegelikult, kui teaksime rohkem, kui meil oleks rohkem mõistmist ja teadlikkust, siis elaksime teisiti.
Mõtle selle küsimuste üle! See aitab sul end paremini mõista.


* Millal sa viimati võtsid hetke, et mõelda oma elule, igapäevastele valikutele, mida teed ning sellele, kas ja mil viisil sinu iga hetk on kooskõlas sinu enda soovidega?
* Millised on su tugevad ja nõrgad küljed?
* Kas sa saad kontrollida oma tegusid, mõtteid ja tundeid?
* Kui mina ei ole iseenda jaoks olemas, siis kes on?
* Millest ma ilma jään, kui otsustan muretseda ja karta?
* Mis on sinu jaoks kõige olulisem asi?
* Kas ma olen inimene, kes ma soovin olla?
* Mida ma oma elult tahan?
* Kas ma muretsen liiga palju selle pärast, mida teised minust arvavad?
* Kas ma solvun kergesti?
* Kas ma lükkan asju edasi?
* Kas ma seisan enda eest?
* Kas ma pidevalt takerdun oma minevikku?
* Kas ma andestan endale?
* Mida ma väldin?
* Kas ma kannan mingit laadi emotsionaalset koormust endaga kaasas?
* Mida ma välja kannatan, millega vaikides lepin?
* Kuidas ma saaksin oma elu lihtsamaks teha?
* Kas ma annan endale loa eksida?
* Kas ma õpin oma vigadest?
* Kas ma satun kiiresti masendusse, kui midagi valesti läheb?
* Kuidas ma saaksin vähendada stressi oma elus?
* Kas ma naudin seda, mida ma igapäevaselt teen?
* Kas ma olen õnnelik? Mis läheb hästi minu elus?
* Kas ma olen tänulik? Mille eest olen tänulik?
* Kuidas olla iseenda vastu hea ja armastav?
* Kuidas on need emotsioonid mulle kasulikud?
* Mida ma kõige rohkem kardan?
* Mis hoiab mind tagasi?
* Kui ma olen endaga täiesti aus, siis kui tugev on minu enesekindlus ja eneseväärikus?


Huvitav, mis vastasid minu patsiendid sellele küsimustele.
Patsientide mõtisklused psühhoteraapia käigus.
Järgmiste autorite imelised luuletused aitavad neid selles:
Artur Alliksaar, Gustav Suits, Paul-Eerik Rummo, Ellen Niit,  Betti Alver, Liidia Tuulse, Helgi Muller, Viivi Luik, Doris Kareva, Rein Sander, Johannes Semper, Lea Tabur, Jaan Kaplinski.


> *Kerge on raske olla*

> *raske on kergeks saada*

> *hõlpus on olla*

> *kes me ei ole*

> *vaev õppida olema*

> *kes me*

> *päriselt oleme.*



Maailm ei ole must-valge, välistavad vastandused ei sobi minu mõtlemisega. Igal asjal on kaks otsa, lõngakeral on ka kaks otsa. Ka ma ise olen lõpmata vastandlik - kogu oma kompromissituse juures ütleb üks mõte mu sees: aga teisest küljest… Lodus on hea näide sellest, et mõisted «hea» ja «halb» enamasti ei klapi. Loodusnähtused, nii inimesele meelepärased (ilus ilm) kui kahjulikud (looduskatastroofid) ei ole kellegi jaoks ega kellegi karistuseks, ei kellegi õnnistuseks ega kellegi vastu, ei soosivad ega kurjad. Loodus lihtsalt on.


> **ELU**

> *Elu ei lähe sust mööda,*

> *elu läheb sust läbi.*

> *Jätab su näole ja hinge*

> *kõik sinu au ja häbi.*

> 

> *Elu ei lähe sust mööda -*

> *tunned, et kulud ja kulud.*

> *Kadunud illusioonide*

> *pärast kui hunt sa ulud.*


Siinmaal öeldakse: Igaüks on oma õnne sepp. Inimesi vaadates ja tundes arvan, et oma hea õnne ja tõelise edu on inimene tõesti millegagi ise saavutanud ja n.ö. välja teeninud. Me mõtleme harva sellest, mis meil on, ent muretseme kogu aeg selle pärast, mida meil pole. Usun siiski, et oleks jõhker väita, et kõigis oma õnnetustes on inimene samuti ise süüdi, et kõik on enda teha.


> **MURE**

> 

> *Mure kõnnib mu kõrval,*

> *seirab varjuna kannul.*

> *Elab mu sees,*

> *jagab leiba ja aset.*

> *Avab silmad, *

> *suleb silmad.*

> *Versitab südame seinu,*

> *taob meelekohtadele,*

> *vintsutab hinge.*

> *Muret isegi rõõm ei tapa.*


Rahutul hetkel käisin metsas, otsisin kindlust. Küsisin tuttavalt männipuult, mida teha. Vaatasin mändi ja sain aru - tuleb olla, seista, püsida, kasvada, lasta ajal minna ja maaimal liikuda. Maailmal liigub, mina püsin, midagi halba ei juhtu, ongi rahu. Kindlustunnet võib leida nii liikumises, kulgemise paratamatuses kui püsimises ja möödujate kulgemise jälgimises. Kui mu kodus oleks jõge, võibolla oleks ka minu rahu nagu vesi, nagu jõgi, nagu kulg. Minu kodus on puud. Kõik on üks. See on minu ilmamaa.


> *Puud seisavad, kõrged ja pühad.*

> *Ma tunnen, mis mõte on neis,*

> *nende mühas.*

> 

> *See õhtu on lõpuni puhas,*

> *me ei haavanud teineteist,*

> *me olime veidrad ja ausad.*

> *Imelik lausa.*

> 

> *Et seesama mõte on minus*

> *ja kivis ja tuules*

> *ja kõik on siinsamas.*

> *Juures.*


Minu lapsepõlvekodus elati põhimõtte «Tänasida toimetusi ära viska homse varna» järgi. Emal oli alati kiire, ta oli hommikul esimene tõusja ja ma ei mäleta, et ta oleks kunagi käed rüpes istunud.


> *Veel olen laps, kes päiksekiiri püüab*

> *ja virveid veel.*

> *Mind tuulehoogki nimepidi hüüab*

> *nii tihti veel.*

> 

> *Veel olen laps, kel nähes lepalindu*

> *kõik meelest kaob.*

> *Pilk haarab õhku, silmad täis on indu*

> *ja süda taob.*

> 

> *Veel olen laps, kes kõige järel ruttab,*

> *mis kaunis näis.*

> *Kes näoli maas üht õit võib taga nutta,*

> *peod lilli täis.*


Inimesed on erinevad. Mõned peavad õigemaks tekkinud probleem kohe ja kiiresti lahendada, teised vajavad järelemõtlemiseks aega. Enamasti on probleemi lahendamiseks mitu võimalust. Neist parimani jõudmiseks on vaja lasta teemal nn laagerdada. On selge, et ühe probleemi venimene teeb närviliseks. Aga selle vaatamata on olukordi, mille puhul ei olegi võimalik kiiresti otsustada. Enamasti ei sõltu otsustamise kiirus ühest inimesest, olukorrast arusaamiseks on vaja rääkida mitmete, võib-olla isegi paljude inimestega. Ja sellisel puhul on kiirustamine mõeldamatu. Ja muidugi Peab inimene olema seesmiselt valmis tõsiseid otsuseid langetama.
Kiirustamine on elustiil. Hirm ajast maha jääda. Üks eesti vanasõna ütleb «Tasa sõuad, kaugemale jõuad». Aga samas öeldakse «Kes ees, see mees».
Ees saab aga olla vaid see, kes esimesena kohale jõuab. See on suuresti tänaste noorte inimeste teema. Et leida endale sobiv ja meeldiv töökoht, tuleb olla õigel ajal õiges kohas. Lubamatu on aga pidevalt kiirustada, samuti pidevalt töötada. 


> *Elu elastsusel pole peatust ega piiri.*

> *Venib, venib, venib aega ja helised ja hardumusi.*

> *Läheb, läheb, läheb laule ja lausumisi ja lauskmaade lämmatavaid leitsakuid.*

> *Puud puudutavad taevast, aga selle taga on taganemistee lõputult vaba.*


Muidugi on otstarbekas vaimselt tööst puhata füüsilist tööd tehes. Aga aeg-ajalt on vaja ka aeg maha võtta. See tähendab, Mitte mõtelda nende probleemide peale, millega päevast päeva tegeled või mis sulle muret teevad, vaid täita oma aega hoopis muuga: teatriga, kontserdiga, reisimisega, sõpradega lobisedes. Teater, kontsert, kunstinäitus, reisimine annavad uusi emotsioone ja hingejõudu, et oma keeruliste probleemidega kuidagi hakkama saada. Lobisemine on aga nn auru välja laskmine. Et Mitte oma mõtetest «lõhki minna», tuleb neid jagada inimestega, keda usaldad. Mõnikord polegi kõige olulisem see, et keegi sulle nõu annab, vaid see, et saad oma probleemi valju häälega endast välja rääkida. Just valju häälega, sest iseendas mõtlemisega võib ummikusse sattuda.

Minu meelest on inimestevahelises suhtlemises mõlemale poolele alandav teineteise peale häält tõsta. Olen pidanud ainuvõimalikuks, et probleemide lahendamisel tuleb austada teise inimese õigust teisiti mõtelda. Tuleb vaid omavahel selgeks teha, miks üks mõtleb nii ja teine teisiti. Minu üheks põhiprintsiibiks on olnud: kerge on hukka mõista, tarvis on mõista. Ja nii olengi terve elu püüdnud teisi mõista.


> **Päralejõudja**

> 

> *Vabastad end *

> *rõhuvast rüüst*

> 

> *Astud murule*

> *kitsastest kingadest.*

> *Kodukummel,*

> *kukekannus.*

> 

> *Oled unustanud pika teekonna.*

> *Raba, kuhu vajusid,*

> *metsa, kuhu eksisid,*

> *lauka, kuhu ähvardasid uppuda.*

> *Siin, täna, sel hetkel*

> *oled päralejõudja.*



Atlase ja gloobuse abil püütakse lastele selgeks teha, mida tähendavad maakera ja maailm, kus asume meie ja et Austraalia asub meie suhtes maakera kuklapoolel. Ja veel on kombeks ütelda: enne, kui lähed Pariisi, käi Nuustakul ära. Võib-olla polegi tähtis, kas iseenda jaoks maailma avastamine algab naaberkülast, mõnest Eestimaa väikelinnast või kodust hoopis kaugel. Aga kindlasti Peab inimene leidma võimaluse maailmas ringi vaadata. Ühest küljest on see silmaringi avardamine selles mõttes, et igal pool on oma vaatamisväärsused. Teisest küljest paneb see mõtlema, miks ühel maal on ehitatud ja elatud just nii, mitte teisiti.

Mulle meeldib Pärnu. See linn on väiksem ja vaiksem, isegi suvel, kui seal on rahvast poole rohkem kui tavaliselt. Ka oma ostusid meeldib mulle teha Pärnus, kus on kergem olemasolevast ülevaadet saada. Pärnu on pärnane linn - sellest tema nimigi. Pärnu on suvituslinn, suvepealinn ja mida aasta edasi, seda arvestatavamalt ka muusikalinn. Et see nii on, selles on viimasel kümnendil olnud suured teened ennekõike Mark Soosaarel, kes algatas lühima suveöö kontsertide traditsiooni, ja Neeme Järvil, kes otsustas just Pärnus korraldada oma meistrikursused, mille eesmärk on süvendada noorte dirigentide dirigeerimistehnikat.


> **Elul on väikene hingemaa**

> 

> Kõike võib tahta,

> karta

> ja loota.

> 

> Seda, mis tuleb –

> mitte keegi

> ei oota….

> 

> Sinna põllule pääses

> kord õnnelik ohe.

> 

> Mida iial ei olnud —

> võib ilmuda

> kohe.


Pärast kontserti oli hing kerge ja jalaaste reibas. Tõeline muusik annab muusikasse sisse elades endast kõik. Mida jäägitumalt ta seda teeb, seda suurema elamuse saab kuulaja. Kuulaja saab ju kohe aru, kas esineja musitseerib või mängib musitseerimist. Eks nii ole tavaeluski. Selle, kas inimene on siiras, tunneb ära. Muidugi on võimalik ka eksida ja küllap on äratundmiseks vaja elukogemust. Ja nii nagu on muusika puhul - üks muusika meeldib, teine jätab külmaks või ei meeldi üldse - nii on ka inimestevahelistes suhetes. Ühes inimeses tunned ära sugulashinge, temaga on hea ja kerge olla, võid temaga kõigest rääkida, mõtlemata, et seda võidakse kurjasti ära kasutada. Teise inimesega võid küll rääkida, aga ennast avamata ja tegelikult mittemillestki. Kolmandat varianti - on inimesi, kellega ei räägi üldse - ma oma praeguses eas enam välja ei paku. Kõigiga on võimalik suhelda, aga igaühega tuleb leida sobiv suhtlemisviis, jäädes seejuures alati iseendaks.


> **Ma imestan**

> Ma imestan, miks ma imestan,

> Miks ma ikka ja jälle imestan sügisel,

> Et nii vara läheb pimedaks ja hilja valgeks.

> 

> Ma imestan, miks ma imestan,

> Miks ma ikka ja jälle imestan kevadel,

> Et nii vara läheb valgeks ja hilja pimedaks.

> 

> Ma imestan, kui otsin ega leia ja otsimata leian,

> Kui tuntu ununeb ja arusaamatu saab selgeks.

> Ma imestan, miks ma üldse imestan.


Eesti naise sümboliks on peetud saare naist, kes toitis virisemata mehe ja viis last. Kui mees sõitis merd, haris naine maad, kasvatas kõike, mida aasta jooksul toidulauale panna. Ja muidugi kasvatas ja riietas ta lapsed. Ja armastas oma meest teda merelt koju oodates. Sellise naise on eesti kirjandusse jäädvustanud Aadu Hint oma romaanis «Tuuline rand». Selle romaani II osa peategelase Mare prototüübiks on kirjaniku ema.


> *Minu vastuokslikkus hämmastab mindki,*

> *see on peaaegu omal kohal.*

> *Eneseteostus, olgu sel elu hindki,*

> *nagu kirves on kõri kohal.*

> 

> *Peavad maa sees olema sõnnik ja juured*

> *siis, kui latv tahab teha värve.*

> *Naiste suhtes on hinnaalandus suurem,*

> *aga see nõuab kõvu närve.*

> 

> *Julgen öelda, et ühte-teist jätan järgi.*

> *Kuni tööd teen, mind surm ei puutu.*

> *Tulin väljast ja kuivatan juukseid märgi,*

> *piksevihm peksab vastu ruutu.*


Ka Tammsaare on romaanis «Tõde ja õigus» jäädvustanud sümboliks saanud naisekuju - Krõõda. Vargamäe Andres Asus koos noore ja hapra naisega ühist kodu rajama. Raske, varavalgest hilisõhtuni kestev talutöö tehes laste ootamine ja sünnitamine laastas ta tervise ja neljandat last sünnitades ta suri. Ka tema täitis kõiki kohustusi vaikides ja kaeblemata. Mees ei tulnud selle pealegi, et naisel võiks raske olla ja et selline koormus tal üle jõu käib. Sellest sai ta aru alles pärast naise surma.

Teha virisemata tööd, täita kaeblemata kohustusi - sellist rolli on täitnud paljud eesti naised ja eestlastele on omane niisuguseid naisi tunnustada. Nii oli see üleeelmise sajandi lõpus ja eelmisel sajandil, niisugune suhtumine on säilinud ka tänasel vanemal generatsioonil.


> **Tüdruk**

> *Oli tüdruk, kes näis olevat õnnelik.*

> *Ta naeratas alati, ei läinud kunagi ta kelleltki abi paluma.*

> *Ta lihtsalt oli, käis ja säras, vähemalt väliselt!*

> *Aga tegelikult polnud selle tüdruku elu üldsegi nii särav.*

> *Tema hinge ja südant oli mitmeid kordi parandatud ja purustatud..*

> *Aga ükskord jäävad süda ja hing ikkagi purustatuks ja neid ei suuda enam keegi mitte iialgi parandada...või siiski?! Ah ei.!*

> *Et miks keegi ei aidanud seda tüdrukut?!*

> *Väga lihtne - kõik nägid ainult selle tüdruku välimist sära, kuid mitte keegi ei osanud vaadata tema hinge ega südant...*


Ka tänasel päeval on olemas naised, kes rabavad nii tööl kui kodus. Aeg on karm. Et karmis konkurentsis vastu pidada, ei saa endale tööl mingit hinnaalandust lubada. Naine kui juht on meie elus küllalt tihti esinev nähtus. Juht ei saa olla kodu arvelt. Ei haiget lapsed ega haige hing tohi segada kutsetööd. Selles peab valitsema kiirus, selge pea, õppimisvõime, avatud uuele.

Kui on väga hea minikollektiiv, siis on naisel võimalik oma pingetest ka tööl rääkida, muidu mitte. Aga ideaalne oleks see, kui naine võiks mis tahes probleeme arutada mehega. Sellele vaatamata, et paljud arvavad, et naine ei peaks tööd koju kaasa võtma. Et naine olgu kodus mehe ja laste jaoks.

Tänasel päeval, aga ka varasematel aegadel on olnud probleemiks, kui naine on oma vaimselt tasemelt ja ka töötasu poolest mehest üle. Selleks ei peaks saama, aga võib saada koduste lahkhelide põhjus. Isegi kui naine seda millegagi ei rõhuta. Ühelt poolt võib seda põhjustada mehe alaväärsustunne, teiselt poolt traditsioon, et mees peab olema pere toitja. Sellisel puhul muutub mees nagu virisevaks lapseks, veel üheks lapseks peres, kes on unustanud, et ta on mees.

Mina olen alati mõelnud, et kõige olulisem on, et naine ja mees saavad teineteisest aru, usaldavad ja austavad teineteist. Aga selle säilitamiseks ja saavutamiseks tuleb vaeva näha. Ole sa mees või naine. Miski ei tarvitse olla jääv ja iseenesestmõistetav.


> **Iseolemise aeg**

> 

> TÄNA

> tühista kõik

> kokkulepped, võlad;

> võta aega

> iseenda jaoks.

> Pingest vabaks

> raputa vaid õlad...

> Las su ümber olla

> väike KAOS.

> 

> TÄNA

> otsi vaikselt

> OMA rada;

> ela välja OMA

> rõõm ja raev...

> Korraks unusta

> see lõppematu jada -

> maine

> NAISEKSolemise vaev.

> 

> TÄNA

> suudle hingelille lehti -

> ühtki pisarat

> ei kannata ta õis.

> Homme... Homme

> tänane ei kehti.

> TÄNA

> iseendaks saada võid!

Peamised küsimused - vajalikud vastused

Peame ausalt tunnistama, kui vähe me enda kohta teame. Sageli jälgime ja mõtleme võõrastele rohkem kui iseendale.
Kuidas moodustub minapilt? Inimese ettekujutus, et ta on näiteks lahke, asjalik, seltskondlik või vastupidi kuri, nõrga tahtega, suhtlemata, ei peegelda mitte ainult tema suhtumist iseendasse, vaid ka hinnangut iseendale. Enesehindamine avaldub isiksuse teadlikes hinnangutes, milles ta üritab sõnastada oma väärtust. Nii kujuneb suhtumine iseendasse - emotsionaalsete väärtushoiakute süsteem omaenda "mina" suhtes. See avaldub enesetunde kujul "enda" või "vastu". Need tunded väljenduvad konkreetsetes sisemistes hinnangutes, näiteks enese heakskiitmine või enda süüdistamine. Enesehinnang on tavaliselt subjektiivne, kuna omadused, mille omistame endale, ei vasta alati tegelikkusele.
Enesehinnang ja suhtumine iseendasse on eneseteadvuse olulised komponendid. Eneseteadvuse protsessis kujuneb minapildi terviklikkus, aidates kaasa inimese teatud “mina-kontseptsiooni” kujunemisele. "Mina-kontseptsioon" on eneseteadvuse tipp.
Inimene loob oma suhtumisega individuaalse maailmapildi. Üldiselt sõltub see pilt individuaalsest reaalsusest sellest, kuidas inimene on häälestatud kõigele, mis teda ümbritseb, milles ta on veendunud, milles ta usub või ei usu, mis talle meeldib või ei meeldi. Kuid paradoks seisneb ka selles, et samal ajal on tema suhtumine tingitav ja sõltub sellest, mis toimub tema „individuaalses“ reaalsuses.
Kõik, mis meie ümber toimub, peegeldab vaid meie endi mõtteid, tundeid, soove, tegusid. Maailm on suur peegel.
Me ise oleme peeglid, milles maailm peegeldub. Igaüks meist on oma maailm, milles on meeldivat ja ebameeldivat, head ja halba. Ainult meie ise oleme sündmustele ja nähtustele sellise hinnangu andnud.
Meile meeldib ümbritsev maailm, ilmselt kõige rohkem see, mis peegeldab iseennast (nii füüsiliselt kui ka vaimselt). Mõistame seda ja aktsepteerime ja tunneme seda kohe.
Kõik, mida inimestes märkame, on olemas ka meis endis, nii hea kui ka see, mis pole veel selliseks muutunud. Me suudame seda eristada, kui see on juba olemas meie maailmas / teadvuses.
Peate oma ellu tooma rohkem seda, mida armastate, mis pakub teile mõnu ja rõõmu - kõigis valdkondades. Ja see on tõsi.
Mulle ei meeldi see, mida ma ei mõista ega aktsepteeri. See on tüütu ja võib saada teistega konflikti aluseks. Enese paremaks tundmaõppimiseks tasub aeg-ajalt teha põhjalikum eneseanalüüs. Meil kõigil on oma tugevamad küljed ja positiivsed omadused, kuid samas on ka nõrgemaid külgi ja omadusi, mida tasuks arendada.
Enda tundmaõppimine sisaldab ka enesega leppimist, enda aktsepteerimist. Sel juhul mõistame ja aktsepteerime paremini teisi inimesi.
Õppides mõistan ja aktsepteerin seda hõlpsalt. Ise õppides mõistame rohkem neid, kes on meie ümber. 
Ümbruskonna uurimisel mõistame ise rohkem. Kuid igal juhul on see kõik väga huvitav ja kasulik, eriti kui avastate endas või oma ümbruses midagi ebatavalist ja ilusat.
See on suurepärane idee vaadata läbi oma suhtumine raamatutesse, muusikasse, asjadesse ja muusse ning otsida armastatud ja armastamata.
Enese tundmaõppimiseks hea meetod on selle nimekirja koostamine.
Sellise loendi koostamise variant on toodud allpool.

## Mulle meeldib

* sümfooniaorkester — see on Lääne kultuuri parimaid leiutisi; 
* ooperit ja balletti vaadata esimeselt rõdult, nii et näeb, kuidas orkester mängib
* Verdi, Sibeliuse, Orffi, Beethoveni, Mozarti, Haydni, Bachi, Straussi muusika
* kodus igapäevatoimetuste juures üksinda laulda
* head raamatud — loetelu veniks liiga pikaks, peamiselt ajaloo-, looduse- ja keelealane kirjandus
* hea luule, ka enda oma — maailm saab selgem
* eeposed, müüdid, saagad, kroonikad, regilaulud — rahvaste mälu
* võõrkeeled — uks teistmoodi maailmatajumisse 
* oma keeleoskusest rõõmu tunda
* oma kehaga maailma tajuda ja õnne tunda, kõiksugu kehalised aistingud ja mõnus olemine: tuline põllumuld palja talla all, voodilinade meeldiv jahedus, meretuul näol, krobe puukoor sõrmede all
* kalapoe, heina, pojengide, maikellukeste, sirelite, kullerkuppude, kohvi, lagritsa, metsmaasika, suvise männimetsa, raudrohu, toominga, värske kurgi, sidruni, apelsini, nurmenukkude, värske puidu ja vihma lõhn
* sügisese metsa lõhn
* värske õhk pärast vihma
* talvine mets — raske lumi puudel, lumevaikus, päikeses sädelev lumi põllul
* koerad, eriti hundikoerad ja eriti enda omad
* kassid
* väikesed lainetest lihvitud kivid rannas
* sipelgad
* pärnapuud
* männimets suvepäeval 
* õhtune päike
* esimene lumi
* kotletid 
* mahlad. eriti mandariini-. jõhvika-. tomati-. ploomi- ja apelsinimahl 
* šokolaad
* kaeraküpsised
* maasikad. vaarikad. põldmarjad. mustikad mustikakissell
* praetud raim tomatis 
* piim ja piimatooted 
* nõgesetee meega
* Twiningsi Earl Grey tee
* apelsinid, ploomid, õunad, pirnid
* rohelised, pruunid ja beežid toonid (v. a. külmad rohelised ja hallikad beežid)
* ujuda meres
* unistada ja mõtiskleda, plaane pidada
* suusatada
* metsas ja põllul jalutada
* heade inimestega koos olla ja raakida 
* inimestes ilusaid iseloomujooni leida
* vanad roostes hobuserauad
* ilusad taskunoad ja pussid
* hõbesõled ja teised etnograafilised ehted
* rahvariided, nende oige kandmine ja maitsekas arendamine ja kasutamine
* vaikus oigel hetkel
* kord, puhtus, süsteem, täpsus — mõõdukal määral

## Mulle ei meeldi

* porine sügis
* vihm ja lörtsi talvel
* hiired ja rotid
* madal uudishimu
* purjus inimesed 
* rattaga sõita 
* vihkamine
* inimese alandamine ja solvamine
* ükskõiksus
* sihilik valetamine 
* laiskus
* telekat vaadata
* kedagi oodata
* lollide jutt
* lärmakas muusika
* arhitektuuri kui kunsti muutumine äriks
* kollane kirjandus
* eksootilised toidud putukatest ja tigudest



Mis mulle meeldib? Koosta nimekiri ja elu muutub

## Tervis ja haigus: psühhosomaatiline lähenemine.

Psühhosomaatiline lähenemine tervisele ja haigusele tähendab neid mõjustavate psühholoogiliste, sotsiaalsete ja bioloogiliste faktorite koosmõju tulemuste vaatlemist. Inimese terviklikkuse vaatlemise idee on tõhusalt realiseeritud süsteemses teoorias, mis kujutab inimest ette biopsühhosotsiaalse tervikuna. Süsteemne lähenemine kujutab endast ainuõiget metodoloogilist alust, mille alusel inimese loomus võib olla vaadeldud sisemiste ja väliste suhete mitmuses, milles see terviklik süsteem on.

Inimese enesemõistmise protsessis kujuneb ettekujutus ise endast, oma siseisest maailmast – psühholoogiline „mina” ja keha kujutus – füüsiline „mina”. Subjektiivse maailma pildi formeerumine inimese poolt on seotud tahega vaadelda maailma tervikuna. Reaalsus peegeldub erinevate kujundite süsteemina. Igasugune psüühiline kujund on reaalsuse integraalse kuju element. Isiksus ise võib olla kujutatud kujundite süsteemina.
Kujundid tagavad inimese kontakti sisemise ja välimise maailmaga, soodustades inimese arengut, aga aitavad ka isiku oma individuaalsuse saladuse mõistmisel. Kujundid aitavad adapteeruda stress-olukordades. Need on kindlad psühholoogilised sügava enesemõistmise instrumendid. Kujundite koha unikaalsus psüühika süsteemis määravad seda, et need on sisselülitatud kogu psühholoogilisse problemaatikasse. Kõik see tõendab kujundite, kui imagotransformatsiooni operatsiooniühiku valiku mittejuhuslikkust.
Inimene, kui ühtne somatopsüühiline reaalsus vajab oma tervise ja haiguse seisundi terviklikkuse vaatlemist.

## Tervise psühhosomaatiline kontseptsioon.

Tervis on hinge ja keha, mateeria ja vaimu harmoonia, see on täiuslik ja ainus inimese funksioneerimine kõikidel tasanditel: somaatilisel ja psüühilisel. Eristatakse tervise järgnevaid tasandeid: 1) inimese süsteemide ja organite struktuurne ja funktsionaalne säilivus; 2) inidviduaalne kohanemine füüsilise ja ühiskondliku keskkonnaga; 3) harjumuslikku enesetunne säilimine.
Inimese elu on pidev tema organismi sisemiste jõudude kohanemine väliste mõjuritega. Elusorganismis on kõik järjekindel ja allub säilimisele, keskkonna ülevalhoidmisele ja hävimise ärahoidmisele. Stress-olukorra tekkimisel käivitub homöostaasi mehhanism, et taastada süsteemi tasakaal. Homöostaatilise mehhanismi aluseks on eneseregulatsiooni printsiip.
Inimese tervis on paljus määratus tema adaptatsioonivõimega – füüsilise, sotsiaalse ja individuaal-psühholoogilisega. Eduka adaptatsiooni kriteeriumiks on võime elada kaasaegsetes tingimustes.
Suhtumine tervisesse, kui igapäeva eduka elu allikasse, seisneb selle väärtuse mõistmises ja tegusas jõudmises selle täiustamiseni. Selline suhtumine viib sisemise tervise pildi (STP) formeerumiseni. STP fikseerib enese mõistmise teatud taset tervise tingimustes. Võib eristada STP 3 külge:

* kognitiivne – kujutab endast tervise säilitamise ja selle tugevdamise meetmete arusaamade ning järelduste kooskõla.
* emotsionaalne – terve enesetunde kaastunne, mis on seotud tundmuste kompleksi, mis formeerivad terve inimese emotsionaalset tausta.
* käitumuslik – konkreetsete tegude kooskõla, mis on suunatud tervise säilitamise ja tugevdamisele.

Tervise sisemine pilt võib olla vaadeldud kui püsiv enesetundmise kujund, enda tundmise formeerumise tulemusena. Sellise enesemõistmise käigus igal indiviidil toimub tervise sisemise pildi kui isiksulise dünaamilise mõttelise süsteemi formeerumine ja areng, millega kooskõlas toimub inimese konkreetse tegevuse käik. Tervise kuju formeerumine kujutab endast inimese olemise individuaalsete arusaamade keerulist protsessi, mis on mõjutatud mõistuse motiveeritud koostisosa poolt.
Tervise kujundi formeerumise peamiseks tingimuseks on inimese enda positiivse MINA-kontseptsiooni olemasolu, mille integreerivaks elemendiks ongi tervise sisemine pilt.
STP – tervise psüühiline ja füsioloogiline etaloonne kuju, mis formeerub inimese kogemuse saamise protsesse käigus. Isiku emotsionaalsete ja ratsionaalsete tervisesse ja elu eesmärkidesse suhtumise süsteem realiseerub käitumise teatud stereotüüpides.
Tervise ja haiguse kujundid on kaks poolust, mille vahel liigub inimese dünaamiline aktuaalne kujund. Mida harmoonilisemalt kõik olulised omadused, mis moodustavad isikut on ühendatud, seda stabiilsem, tasakaalustatum see on ning võimeline vastu panna mõjudele, mis üritavad rikkuda selle terviklikkust. Kui see ühtsus on häiritud, kaotab inimene elu keset, harmooniat, mida kannab endas sisemine vabadus. Tulemusena – energeetilise balanssi häirumine, vastupanuvõimete nõrgenemine, kehalised ja vaimsed haigused.

## Haiguse psühhosomaatiline kontseptsioon.

Haigus areneb organismi adaptatsiooni häire tõttu väliskeskkonnaga. Adaptatsiooni häired väljenduvad funktsionaalsete või orgaaniliste häiretena – haiguse sümptomitena.
Haiguse sümtomid on signaalid, mida saab haige oma kehalt ja määrab neile ühe või teise tähendusega, sõltuvalt oma eelneva kogemuse, psühholoogilise omapära, kultuurist. Haigustunnuste interpretatsioon mõjutab nende intensiivsust, iseloomu ja haige käitumist ning peegeldub haiguse sisemises pildis (HSP). HSP – inimese oma haiguse formeeruv terviklik kujund. HSP struktuuris võib eristada 4 taset:

* tundmuslik tase – haiguse vahetu tundmuslikku peegelduse tase (tingitud tundmuse ja seisundi haigusega)
* emotsionaalne tase – muretsemine haiguse ja selle tagajärgede pärast
* intellektuaalne tase – haiguse tundmine ning selle ratsionaalne hinnang
* motivatsiooni tase – uute motiivide tekkimine ja premorbiidse motivatsioonistruktuuri ümberehitus.

HSP regulatsiooni kõige mõjuvamaks mehhanismiks on psühholoogiline. HSP psühholoogilised regulaatorid kujutavad endast: „mina” isisksuse süsteemi, isiksusesisest konflikti või frustratsiooni ja isiku adaptatsiooni reaktsioone.
HSP psüühilise adaptatsiooni süsteemina haigusega peegeldab enda sisus haige neuroosi tähtsust.

## Diagnostika ja teraapia: psühhosomaatiline lähenemine.

Oma praktikas suhtun ma alati tähelepanelikult peenete ja keeruliste keha ja psüühika vaheliste seostesse, üritan likvideerida olemasolevat teaduse ja praktika vahelist lünka ning rikastada oma arstliku kogemust efektiivse instrumentaariumiga.
Biopsühhosotsiaalse tervise/haiguse mudeli tunnustamine soodustab ühise kompleksse lähenemise psühhosomaatiliste haiguste diagnostikale ja ravile. Psühhosomaatiline lähenemine aitab selgitada seost kannatuste psühholoogiliste põhjuste, käitumise ja somaatiliste protsesside vahel kasutamaks saadud andmeid terapeutilisteks eesmärkideks.
Psühhosomaatilise lähenemine algab esmasest vestlusest haigega. Kliinilis-psühholoogilist uuringu on vaja teostada kannatava isiku intrapsüühilise konflikti somaatiliste kaebuste, anamneesi, individuaalsete omapärade arvestades. Patsiendi probleemide süsteemseks uuringuks on kasutusel multimodaalne Lasaruse profiil, mis võimaldab teostada analüüs seitsmel suunal: käitumine, tunned, aistingud, ettekujutlused, kognitsioonid, interpersonaalsed suhted, ravimid ja bioloogilised faktorid. Multimodaalse profiili kasutamine võimaldab paremini selgitada patsiendi probleeme, määrates kõige olulisemaid, mis võivad sada psühhoteraapia „märklaudadeks”, aga ka määrata psühhoteraapia eesmärke ja etappe.

## Psühhoteraapia integratiivne lähenemine.

Kaasaegses psühhoteraapias integratiivne lähenemine võimaldab konkreetsete ravimeetodite ühendamist ühisel kontseptuaalsel alusel. Isikulis-orienteeritud (rekonstruktiivse) psühhoteraapia kontseptuaalne alus võimaldab välja töötada uusi integratiivset tüüpi süsteemseid ravistrateegiaid, mis võimaldavad taastada häiritud suhete süsteemi ja teostada haige isiku transformatsiooni haigusliku seisundi ületamiseks.
Imagotransformatsiooni metoodika oma individuaalses variandis on orienteeritud ajaloolisele teadvustamisele, selle keskses tähelepanus on inimese elu ajalugu, biograafiline materjal.
Psühhoteraapia integratiivne lähenemine eeldab psüühilise reaalsuse terviklikkuse tajumist, mis on ilmutatud kõikides inimese eksistentsi tasemetes. Integratiivse lähenemise raames kasutan psühhoterapeutilisi printsiipe, mis on väljatöötatud erinevates psühhoteraapia suundades. Psühhodünaamilise psühhoteraapia üks olulisematest printsiipidest – „seal ja toona” – kasutatakse patsiendi eluajaloo analüüsiks bioimagografeerimisel. Uute tähenduste ilmumine pöördudes tagasi situatsioonide ja üleelamiste poole haiguse kõige varajasemate arenguetapidel soodustab patsiendi individuaalse kogemuse paremat arusaamist.
Gestaltteraapia „siin ja praegu” printsiip määrab tähelepanu koondamist patsiendi tundmuste ja üleelamiste aktuaalsete omapäradele. Nende kahe printsiibi optimaalne kooslus psühhoteraapias toimub eelneva kogemuse piltide kokkupuutumise puhul patsiendi mõistuses, mis on esitatud erinevate märkide süsteemide poolt seoses emotsionaal-kognitiivse konsonandi tekkimisega.
Käitumusliku psühhoteraapia variant on samuti edukalt integreeritud imagotransformatsiooni metoodikasse. Selle aluseks on õpetamine adekvaatselt reageerida keerulistes elusituatsioonides, mille aluseks on soovitatava „mina” kujundi formeerimine, kommunikatiivsete võimaluste laiendamine, uute kujundite vastuvõtmise võime arendamine, isikliku elukogemuse mobiliseerimine, psühholoogiliselt adekvaatse käitumise treening erinevates eluolukordades.


Blogi

Psühhosomaatiline lähenemine

Tutvuge minu teenustega