yandex-metrika
Peamised küsimused - vajalikud vastused

Aleksandr Rjumin

Peamised küsimused - vajalikud vastused

Peamised küsimused - vajalikud vastused

Zachary Brown https://unsplash.com/@zack_brown
Загрузка ...

Patsientide mõtisklused psühhoteraapia käigus. Pideva isiksuse arengu tagab sisevaatlus. Allolevad 35 küsimust annavad sulle võimaluse oma elu üle vastutus võtta. „Visioon on ainult siis selge kui sa vaatad omaenda südamesse. See, kes vaatab välja, näeb und. See, kes vaatab sisse, ärkab.“ – Carl Jung. Tegelikult, kui teaksime rohkem, kui meil oleks rohkem mõistmist ja teadlikkust, siis elaksime teisiti. Mõtle selle küsimuste üle! See aitab sul end paremini mõista.

  • Millal sa viimati võtsid hetke, et mõelda oma elule, igapäevastele valikutele, mida teed ning sellele, kas ja mil viisil sinu iga hetk on kooskõlas sinu enda soovidega?
  • Millised on su tugevad ja nõrgad küljed?
  • Kas sa saad kontrollida oma tegusid, mõtteid ja tundeid?
  • Kui mina ei ole iseenda jaoks olemas, siis kes on?
  • Millest ma ilma jään, kui otsustan muretseda ja karta?
  • Mis on sinu jaoks kõige olulisem asi?
  • Kas ma olen inimene, kes ma soovin olla?
  • Mida ma oma elult tahan?
  • Kas ma muretsen liiga palju selle pärast, mida teised minust arvavad?
  • Kas ma solvun kergesti?
  • Kas ma lükkan asju edasi?
  • Kas ma seisan enda eest?
  • Kas ma pidevalt takerdun oma minevikku?
  • Kas ma andestan endale?
  • Mida ma väldin?
  • Kas ma kannan mingit laadi emotsionaalset koormust endaga kaasas?
  • Mida ma välja kannatan, millega vaikides lepin?
  • Kuidas ma saaksin oma elu lihtsamaks teha?
  • Kas ma annan endale loa eksida?
  • Kas ma õpin oma vigadest?
  • Kas ma satun kiiresti masendusse, kui midagi valesti läheb?
  • Kuidas ma saaksin vähendada stressi oma elus?
  • Kas ma naudin seda, mida ma igapäevaselt teen?
  • Kas ma olen õnnelik? Mis läheb hästi minu elus?
  • Kas ma olen tänulik? Mille eest olen tänulik?
  • Kuidas olla iseenda vastu hea ja armastav?
  • Kuidas on need emotsioonid mulle kasulikud?
  • Mida ma kõige rohkem kardan?
  • Mis hoiab mind tagasi?
  • Kui ma olen endaga täiesti aus, siis kui tugev on minu enesekindlus ja eneseväärikus?

Huvitav, mis vastasid minu patsiendid sellele küsimustele. Patsientide mõtisklused psühhoteraapia käigus. Järgmiste autorite imelised luuletused aitavad neid selles: Artur Alliksaar, Gustav Suits, Paul-Eerik Rummo, Ellen Niit, Betti Alver, Liidia Tuulse, Helgi Muller, Viivi Luik, Doris Kareva, Rein Sander, Johannes Semper, Lea Tabur, Jaan Kaplinski.

Kerge on raske olla

raske on kergeks saada

hõlpus on olla

kes me ei ole

vaev õppida olema

kes me

päriselt oleme.

Maailm ei ole must-valge, välistavad vastandused ei sobi minu mõtlemisega. Igal asjal on kaks otsa, lõngakeral on ka kaks otsa. Ka ma ise olen lõpmata vastandlik - kogu oma kompromissituse juures ütleb üks mõte mu sees: aga teisest küljest… Lodus on hea näide sellest, et mõisted «hea» ja «halb» enamasti ei klapi. Loodusnähtused, nii inimesele meelepärased (ilus ilm) kui kahjulikud (looduskatastroofid) ei ole kellegi jaoks ega kellegi karistuseks, ei kellegi õnnistuseks ega kellegi vastu, ei soosivad ega kurjad. Loodus lihtsalt on.

ELU

Elu ei lähe sust mööda,

elu läheb sust läbi.

Jätab su näole ja hinge

kõik sinu au ja häbi.

Elu ei lähe sust mööda -

tunned, et kulud ja kulud.

Kadunud illusioonide

pärast kui hunt sa ulud.

Siinmaal öeldakse: Igaüks on oma õnne sepp. Inimesi vaadates ja tundes arvan, et oma hea õnne ja tõelise edu on inimene tõesti millegagi ise saavutanud ja n.ö. välja teeninud. Me mõtleme harva sellest, mis meil on, ent muretseme kogu aeg selle pärast, mida meil pole. Usun siiski, et oleks jõhker väita, et kõigis oma õnnetustes on inimene samuti ise süüdi, et kõik on enda teha.

MURE

Mure kõnnib mu kõrval,

seirab varjuna kannul.

Elab mu sees,

jagab leiba ja aset.

Avab silmad,

suleb silmad.

Versitab südame seinu,

taob meelekohtadele,

vintsutab hinge.

Muret isegi rõõm ei tapa.

Rahutul hetkel käisin metsas, otsisin kindlust. Küsisin tuttavalt männipuult, mida teha. Vaatasin mändi ja sain aru - tuleb olla, seista, püsida, kasvada, lasta ajal minna ja maaimal liikuda. Maailmal liigub, mina püsin, midagi halba ei juhtu, ongi rahu. Kindlustunnet võib leida nii liikumises, kulgemise paratamatuses kui püsimises ja möödujate kulgemise jälgimises. Kui mu kodus oleks jõge, võibolla oleks ka minu rahu nagu vesi, nagu jõgi, nagu kulg. Minu kodus on puud. Kõik on üks. See on minu ilmamaa.

Puud seisavad, kõrged ja pühad.

Ma tunnen, mis mõte on neis,

nende mühas.

See õhtu on lõpuni puhas,

me ei haavanud teineteist,

me olime veidrad ja ausad.

Imelik lausa.

Et seesama mõte on minus

ja kivis ja tuules

ja kõik on siinsamas.

Juures.

Minu lapsepõlvekodus elati põhimõtte «Tänasida toimetusi ära viska homse varna» järgi. Emal oli alati kiire, ta oli hommikul esimene tõusja ja ma ei mäleta, et ta oleks kunagi käed rüpes istunud.

Veel olen laps, kes päiksekiiri püüab

ja virveid veel.

Mind tuulehoogki nimepidi hüüab

nii tihti veel.

Veel olen laps, kel nähes lepalindu

kõik meelest kaob.

Pilk haarab õhku, silmad täis on indu

ja süda taob.

Veel olen laps, kes kõige järel ruttab,

mis kaunis näis.

Kes näoli maas üht õit võib taga nutta,

peod lilli täis.

Inimesed on erinevad. Mõned peavad õigemaks tekkinud probleem kohe ja kiiresti lahendada, teised vajavad järelemõtlemiseks aega. Enamasti on probleemi lahendamiseks mitu võimalust. Neist parimani jõudmiseks on vaja lasta teemal nn laagerdada. On selge, et ühe probleemi venimene teeb närviliseks. Aga selle vaatamata on olukordi, mille puhul ei olegi võimalik kiiresti otsustada. Enamasti ei sõltu otsustamise kiirus ühest inimesest, olukorrast arusaamiseks on vaja rääkida mitmete, võib-olla isegi paljude inimestega. Ja sellisel puhul on kiirustamine mõeldamatu. Ja muidugi Peab inimene olema seesmiselt valmis tõsiseid otsuseid langetama. Kiirustamine on elustiil. Hirm ajast maha jääda. Üks eesti vanasõna ütleb «Tasa sõuad, kaugemale jõuad». Aga samas öeldakse «Kes ees, see mees». Ees saab aga olla vaid see, kes esimesena kohale jõuab. See on suuresti tänaste noorte inimeste teema. Et leida endale sobiv ja meeldiv töökoht, tuleb olla õigel ajal õiges kohas. Lubamatu on aga pidevalt kiirustada, samuti pidevalt töötada.

Elu elastsusel pole peatust ega piiri.

Venib, venib, venib aega ja helised ja hardumusi.

Läheb, läheb, läheb laule ja lausumisi ja lauskmaade lämmatavaid leitsakuid.

Puud puudutavad taevast, aga selle taga on taganemistee lõputult vaba.

Muidugi on otstarbekas vaimselt tööst puhata füüsilist tööd tehes. Aga aeg-ajalt on vaja ka aeg maha võtta. See tähendab, Mitte mõtelda nende probleemide peale, millega päevast päeva tegeled või mis sulle muret teevad, vaid täita oma aega hoopis muuga: teatriga, kontserdiga, reisimisega, sõpradega lobisedes. Teater, kontsert, kunstinäitus, reisimine annavad uusi emotsioone ja hingejõudu, et oma keeruliste probleemidega kuidagi hakkama saada. Lobisemine on aga nn auru välja laskmine. Et Mitte oma mõtetest «lõhki minna», tuleb neid jagada inimestega, keda usaldad. Mõnikord polegi kõige olulisem see, et keegi sulle nõu annab, vaid see, et saad oma probleemi valju häälega endast välja rääkida. Just valju häälega, sest iseendas mõtlemisega võib ummikusse sattuda.

Minu meelest on inimestevahelises suhtlemises mõlemale poolele alandav teineteise peale häält tõsta. Olen pidanud ainuvõimalikuks, et probleemide lahendamisel tuleb austada teise inimese õigust teisiti mõtelda. Tuleb vaid omavahel selgeks teha, miks üks mõtleb nii ja teine teisiti. Minu üheks põhiprintsiibiks on olnud: kerge on hukka mõista, tarvis on mõista. Ja nii olengi terve elu püüdnud teisi mõista.

Päralejõudja

Vabastad end

rõhuvast rüüst

Astud murule

kitsastest kingadest.

Kodukummel,

kukekannus.

Oled unustanud pika teekonna.

Raba, kuhu vajusid,

metsa, kuhu eksisid,

lauka, kuhu ähvardasid uppuda.

Siin, täna, sel hetkel

oled päralejõudja.

Atlase ja gloobuse abil püütakse lastele selgeks teha, mida tähendavad maakera ja maailm, kus asume meie ja et Austraalia asub meie suhtes maakera kuklapoolel. Ja veel on kombeks ütelda: enne, kui lähed Pariisi, käi Nuustakul ära. Võib-olla polegi tähtis, kas iseenda jaoks maailma avastamine algab naaberkülast, mõnest Eestimaa väikelinnast või kodust hoopis kaugel. Aga kindlasti Peab inimene leidma võimaluse maailmas ringi vaadata. Ühest küljest on see silmaringi avardamine selles mõttes, et igal pool on oma vaatamisväärsused. Teisest küljest paneb see mõtlema, miks ühel maal on ehitatud ja elatud just nii, mitte teisiti.

Mulle meeldib Pärnu. See linn on väiksem ja vaiksem, isegi suvel, kui seal on rahvast poole rohkem kui tavaliselt. Ka oma ostusid meeldib mulle teha Pärnus, kus on kergem olemasolevast ülevaadet saada. Pärnu on pärnane linn - sellest tema nimigi. Pärnu on suvituslinn, suvepealinn ja mida aasta edasi, seda arvestatavamalt ka muusikalinn. Et see nii on, selles on viimasel kümnendil olnud suured teened ennekõike Mark Soosaarel, kes algatas lühima suveöö kontsertide traditsiooni, ja Neeme Järvil, kes otsustas just Pärnus korraldada oma meistrikursused, mille eesmärk on süvendada noorte dirigentide dirigeerimistehnikat.

Elul on väikene hingemaa

Kõike võib tahta,

karta

ja loota.

Seda, mis tuleb –

mitte keegi

ei oota….

Sinna põllule pääses

kord õnnelik ohe.

Mida iial ei olnud —

võib ilmuda

kohe.

Pärast kontserti oli hing kerge ja jalaaste reibas. Tõeline muusik annab muusikasse sisse elades endast kõik. Mida jäägitumalt ta seda teeb, seda suurema elamuse saab kuulaja. Kuulaja saab ju kohe aru, kas esineja musitseerib või mängib musitseerimist. Eks nii ole tavaeluski. Selle, kas inimene on siiras, tunneb ära. Muidugi on võimalik ka eksida ja küllap on äratundmiseks vaja elukogemust. Ja nii nagu on muusika puhul - üks muusika meeldib, teine jätab külmaks või ei meeldi üldse - nii on ka inimestevahelistes suhetes. Ühes inimeses tunned ära sugulashinge, temaga on hea ja kerge olla, võid temaga kõigest rääkida, mõtlemata, et seda võidakse kurjasti ära kasutada. Teise inimesega võid küll rääkida, aga ennast avamata ja tegelikult mittemillestki. Kolmandat varianti - on inimesi, kellega ei räägi üldse - ma oma praeguses eas enam välja ei paku. Kõigiga on võimalik suhelda, aga igaühega tuleb leida sobiv suhtlemisviis, jäädes seejuures alati iseendaks.

Ma imestan

Ma imestan, miks ma imestan,

Miks ma ikka ja jälle imestan sügisel,

Et nii vara läheb pimedaks ja hilja valgeks.

Ma imestan, miks ma imestan,

Miks ma ikka ja jälle imestan kevadel,

Et nii vara läheb valgeks ja hilja pimedaks.

Ma imestan, kui otsin ega leia ja otsimata leian,

Kui tuntu ununeb ja arusaamatu saab selgeks.

Ma imestan, miks ma üldse imestan.

Eesti naise sümboliks on peetud saare naist, kes toitis virisemata mehe ja viis last. Kui mees sõitis merd, haris naine maad, kasvatas kõike, mida aasta jooksul toidulauale panna. Ja muidugi kasvatas ja riietas ta lapsed. Ja armastas oma meest teda merelt koju oodates. Sellise naise on eesti kirjandusse jäädvustanud Aadu Hint oma romaanis «Tuuline rand». Selle romaani II osa peategelase Mare prototüübiks on kirjaniku ema.

Minu vastuokslikkus hämmastab mindki,

see on peaaegu omal kohal.

Eneseteostus, olgu sel elu hindki,

nagu kirves on kõri kohal.

Peavad maa sees olema sõnnik ja juured

siis, kui latv tahab teha värve.

Naiste suhtes on hinnaalandus suurem,

aga see nõuab kõvu närve.

Julgen öelda, et ühte-teist jätan järgi.

Kuni tööd teen, mind surm ei puutu.

Tulin väljast ja kuivatan juukseid märgi,

piksevihm peksab vastu ruutu.

Ka Tammsaare on romaanis «Tõde ja õigus» jäädvustanud sümboliks saanud naisekuju - Krõõda. Vargamäe Andres Asus koos noore ja hapra naisega ühist kodu rajama. Raske, varavalgest hilisõhtuni kestev talutöö tehes laste ootamine ja sünnitamine laastas ta tervise ja neljandat last sünnitades ta suri. Ka tema täitis kõiki kohustusi vaikides ja kaeblemata. Mees ei tulnud selle pealegi, et naisel võiks raske olla ja et selline koormus tal üle jõu käib. Sellest sai ta aru alles pärast naise surma.

Teha virisemata tööd, täita kaeblemata kohustusi - sellist rolli on täitnud paljud eesti naised ja eestlastele on omane niisuguseid naisi tunnustada. Nii oli see üleeelmise sajandi lõpus ja eelmisel sajandil, niisugune suhtumine on säilinud ka tänasel vanemal generatsioonil.

Tüdruk

Oli tüdruk, kes näis olevat õnnelik.

Ta naeratas alati, ei läinud kunagi ta kelleltki abi paluma.

Ta lihtsalt oli, käis ja säras, vähemalt väliselt!

Aga tegelikult polnud selle tüdruku elu üldsegi nii särav.

Tema hinge ja südant oli mitmeid kordi parandatud ja purustatud..

Aga ükskord jäävad süda ja hing ikkagi purustatuks ja neid ei suuda enam keegi mitte iialgi parandada...või siiski?! Ah ei.!

Et miks keegi ei aidanud seda tüdrukut?!

Väga lihtne - kõik nägid ainult selle tüdruku välimist sära, kuid mitte keegi ei osanud vaadata tema hinge ega südant...

Ka tänasel päeval on olemas naised, kes rabavad nii tööl kui kodus. Aeg on karm. Et karmis konkurentsis vastu pidada, ei saa endale tööl mingit hinnaalandust lubada. Naine kui juht on meie elus küllalt tihti esinev nähtus. Juht ei saa olla kodu arvelt. Ei haiget lapsed ega haige hing tohi segada kutsetööd. Selles peab valitsema kiirus, selge pea, õppimisvõime, avatud uuele.

Kui on väga hea minikollektiiv, siis on naisel võimalik oma pingetest ka tööl rääkida, muidu mitte. Aga ideaalne oleks see, kui naine võiks mis tahes probleeme arutada mehega. Sellele vaatamata, et paljud arvavad, et naine ei peaks tööd koju kaasa võtma. Et naine olgu kodus mehe ja laste jaoks.

Tänasel päeval, aga ka varasematel aegadel on olnud probleemiks, kui naine on oma vaimselt tasemelt ja ka töötasu poolest mehest üle. Selleks ei peaks saama, aga võib saada koduste lahkhelide põhjus. Isegi kui naine seda millegagi ei rõhuta. Ühelt poolt võib seda põhjustada mehe alaväärsustunne, teiselt poolt traditsioon, et mees peab olema pere toitja. Sellisel puhul muutub mees nagu virisevaks lapseks, veel üheks lapseks peres, kes on unustanud, et ta on mees.

Mina olen alati mõelnud, et kõige olulisem on, et naine ja mees saavad teineteisest aru, usaldavad ja austavad teineteist. Aga selle säilitamiseks ja saavutamiseks tuleb vaeva näha. Ole sa mees või naine. Miski ei tarvitse olla jääv ja iseenesestmõistetav.

Iseolemise aeg

TÄNA

tühista kõik

kokkulepped, võlad;

võta aega

iseenda jaoks.

Pingest vabaks

raputa vaid õlad...

Las su ümber olla

väike KAOS.

TÄNA

otsi vaikselt

OMA rada;

ela välja OMA

rõõm ja raev...

Korraks unusta

see lõppematu jada -

maine

NAISEKSolemise vaev.

TÄNA

suudle hingelille lehti -

ühtki pisarat

ei kannata ta õis.

Homme... Homme

tänane ei kehti.

TÄNA

iseendaks saada võid!

Meeldib? Palun jaga teistega:

Tutvuge minu teenustega